No vot, siin ma nüüd siis olen – Hispaania põhjarannikul Atlandi ookeani kaldale pargitud Travelleri kuudis ristseliti voodil pikali ning vahin läbi kuivanud veetäppdega kaetud katuseakna taevatähti. Pesulatädi oli laisk ja ehk ka liiga lühike, et katust kuivatama ulatuks.
“Näe, Suur Vanker on seal, ja kui tagumistest ratastest viis kujuteldavat vahet ülespoole loed, leiad Põhjatähe…” õpetaks ma praegu oma poisse, kui nad kaasas oleks. Või siis töötaks see võrratu pick-up line-ina, kui keegi siin minuga koos vedeleks, poole kehaga üle kitsa koiku serva kõõludes, lihased pingest valusad, et end tasakaalus hoida ning voodist mitte välja kukkuda.
Ajasin täna kaardil järge ning asetasin näppe sinna, kuhu võiks järgmised ööbimised sattuda… hmm, kui samas tempos jätkan…23 päeva koduni. Ainult 23 päeva koduni!?! Ehh, pool sõidust on juba läbi…
“Aga ma ju alles alustasin…”, ajaksin väikese lapse kombel kulmu kortsu ja suu jonnitorusse, kui keegi mind siin näeks. Noh, vähemalt keegi selline, keda huvitaks. Aga neid ei huvita.
Inglise vanapaar parkis oma hiiglasliku camperi mu bussikese kõrvale. Kui perfektne tasakaal saavutatud, sidusid jalgrattad matkasuvila küljest lahti, kinnitasid lastekärud velodele sappa ning viisid nendes oma kaks koera õhtusele “jalutuskäigule.” Tõsi, neil on täielikult savi, kas ma parasjagu jonnin ja mossitan siin või nõelas mööda uitav mesilane mu huuled sedasorti torujaks. Jah, neil on savi, sest nemad sõidavad nii kaua kui tahavad. Mitte ei rebi kalendrist lehti välja, avastades, et ohh, raisakull – 23 päeva pärast jõuame koju tagasi…
Ahh, savi ka. Kes neid va hallipäiseid tudisid seal ikka ootab? Kuninganna pani ehk teepoti tulele, et pööblil oleks, millega samastuda. Aga ka selle udupeene seose peaks kuningriigialam oma peas ise valmis mõtlema. Või siis edukad lapsed, kes neile pigem raha juurde kannavad, et lubjakad koju tagasi ei tuleks. Mine tea – iga elu isemoodi. Äkki sai lihtsalt oma lossist, rebasejahist, garaaži nurgas konutavast päevi näinud, ent palavalt armastatud ja isalt päranduseks saadud Series I-st ning siidipatjadest kõrini.
Mul on aga töö, valmimist ootavad reisisarjad, ägedad lapsed ja see kuradi lummavalt endasse imev kohe lõppev sõiduprojekt, mis ähvardab mind juba-liiga-varsti koju tagasi tuua…
Ma pean hoo maha võtma.
